Ann Müürsepp: “Kõige suurem muutus ongi see igapäevane kergus!”
Mis tööd sa teed? Millised on sinu hobid?
Hetkel õpin turundust Tallinna Majanduskoolis ja tegutsen samal ajal disainerina. Mul on oma nahast aksessuaaribränd Annreal, kus teen kotte ja väikseid nahatooteid peamiselt taaskasutatud materjalidest. Seda pean ka enda suurimaks hobiks - “käed külge” tüüpi asjad mulle meeldivad. Mulle pakub rõõmu materjalidega katsetamine, uute tehnikate õppimine ning visuaalide ja sisu loomine. Ja kui aega jääb, naudin ka linnas ringi uitamist, näitusi ja muuseume, see on mu jaoks hea viis inspiratsiooni koguda.
Miks otsustasid teha Silmalaseri laseroperatsiooni?
Otsustasin, sest prillid ja läätsed olid mu elus juba nii kaua igapäevane osa, et tundsin: ma tahan lõpuks seda vabadust. Olen väga aktiivne ja teen palju asju, kus prillid segavad, ning tahtsin, et ma ei peaks enam oma päeva planeerima nägemise järgi.
Ausalt öeldes olin ma ka natuke udu - unustasin prille igale poole ja kandsin läätsi liiga kaua, nii et silmad läksid valusaks. Oli kordi, kus jätsin läätsevedeliku või konteinerid kogemata koju, ja siis polnud mul tihti ka prille kaasas. Operatsiooni olin tahtnud ammu, aga kuidagi ei jõudnud selleni. Siin pean tänama oma väga head sõbrannat: tema võttis mu põhimõtteliselt käekõrvale ja ütles, et nüüd teeme ära.
Kui kaua sa laseroperatsiooni kaalusid?
See on mul väga kaua mõttes olnud, aga kahjuks jäi see kogu aeg kuskile taustale. Vahepeal lükkasin edasi, sest elu oli kiire ja alati oli midagi muud tähtsamat. Lõpuks tekkis tunne, et ma ei taha seda otsust enam edasi venitada. Teadsin, et teen selle nagunii kunagi ära, mul oligi lihtsalt vaja seda väikest tõuget kelleltki.
Mis jäi sulle Silmalaseri puhul enim silma kogu protsessi käigus?
Kai ja Inger olid mõlemad väga hoolivad ja armsad. Nad seletasid ilusti lahti, mis täpselt juhtuma hakkab. Kahjuks esimene kord operatsioon ei õnnestunud, sest operatsioonipäeval ma ei suutnud mingil põhjusel silma liikumist kontrollida ja klambri asetamise hetkel liigutasin silma nii, et sarvkest sai natuke kriimustada. Otsustasime, et igaks juhuks teeme operatsiooni nädala pärast ja ei hakka riskima.
Nädal hiljem uuesti kohtudes oli väga tore ja soe kuulda, et Kai oli minu peale mõelnud. Ta selgitas, et ma ei pea muretsema, operatsioon saab kindlasti tehtud, lihtsalt võib-olla teeme teist tüüpi protseduuri. Õnneks teisel korral kõik õnnestus ja nüüdseks olen nägija tänu Femto LASIK operatsioonile! :)
Mida kartsid kõige enam enne operatsiooni?
Kõige rohkem kartsin ausalt öeldes seda, et ma ei suuda silmade liikumist kontrollida. Mul on alati väga tundlikud silmad olnud.
Mis emotsioon valdas sind pärast operatsiooni, kui nägemine oli taastunud ja nägid ümbritsevat maailma prillideta? Kas juhtus miskit põnevat või ootamatut?
See oli selline vaikne eufooria. Mäletan, et vaatasin ringi ja korraks tuli tunne, et “aa, nii terav see maailm ongi.” Vahepeal taban end õhtuti mõttelt, et peaksin läätsed silmast ära võtma aga siis jõuab kohale, et ei pea. Ma ei pea enam midagi tegema. Sama on kodust välja minnes: vahel ehmun, et oot, kus mu prillid on… ja siis meenub, et neid polegi vaja.
“Mäletan, et vaatasin ringi ja korraks tuli tunne, et - aa, nii terav see maailm ongi!”
Mis on olnud kõige suurem muutus sinu elus tänu operatsioonile?
Kõige suurem muutus ongi see igapäevane kergus! Väikesed asjad, millele varem mõtlesin automaatselt, kas prillid on ees, kas läätsed on kaasas, kas silmad on väsinud. See annab rohkem ruumi olla kohal ja teha asju spontaanselt.
Milliseid tegevusi ootad nüüd prillivabalt veelgi enam nautida?
Kindlasti reisimist ja liikumist, et ma ei pea muretsema prillide või läätsede pärast. Ja päikeseprillidega on nüüd ka lõpuks lihtne: ma ei pea enam läätsi kandma ainult selleks, et päikeseprille kasutada. Suvel oli varem tihti nii, et kui silmad olid väsinud ja läätsi ei tahtnud kanda, siis ei saanud ka päikeseprille ette panna.
Ja ausalt öeldes ootan ma ka lihtsalt seda igapäevast väikest luksust, et saan olla “mina” ilma lisavidinateta. Isegi vihmaga õues käimine on nüüd teine kogemus, või talvel õuest siseruumi astudes pole enam uduste prillidega võitlemist.