Stella Terna: “Üks suur elukvaliteeti tõstev samm on nüüd tehtud!”

Mis tööd sa teed? Millised on sinu hobid?

Ma hetkel olen täiskohaga ettevõtja! Kirjutan raamatuid ja kirjastan neid ise, käin esinemas jakorraldan üritusi. Vabakutseline projektitaja, põhimõtteliselt! Mul väga palju hobisid ei ole, sest kaldun oma hobidest ärisid tegema, aga mulle vabal ajal väga meeldib küpsetada, oma koeraga tegeleda, metsas jalutamas käia, pilateses või mingis sellelaadses trennis käia.

Miks otsustasid teha Silmalaseri laseroperatsiooni?

Ma olen viimased 10 aastat olnud prillikandja ja see on olnud tüütu. Mulle ei ole meeldinud prillide välimus nii palju enda peal, kui mulle meeldib olla ilma ja see kohustus prille kanda oligi üks tüütu kohustus! Kandsin vahel ka ühepäevaseid läätsesid, aga nendest väsisid mu silmad ära ja üldse prillide või läätsede kasutamise meelespidamine oli vahepeal keeruline - ikka unustad neid kuhugi ja on üks asi rohkem, mille peale tuleb mõelda. Lisaks olid mul prillid juba lõpuks nii kriimustatud ja logud, et ma ei suutnud ära oodata, et ma nendest vabaneksin. 

Suures plaanis otsustasin laseroperatsiooni teha selle pärast, et mul oleks üks asi vähem, mille peale peab igapäevaselt mõtlema ja et parandada oma elukvaliteeti nähes TERAVALT iga päev - iga kell!

Kui kaua sa laseroperatsiooni kaalusid?

Eks see oli mõtteis aastaid, aga see ei jäänud kuidagi hirmu taha vaid pigem lükkasin edasi seda, kuidas ja kuna seda finantsiliselt oma kulutustesse paigutada. 

Mis jäi sulle Silmalaseri puhul enim silma kogu protsessi käigus?

Mulle väga meeldis personali soe ja professionaalne suhtumine! Lisaks ka see, et eeluuringul selgitati mulle operatsioonide kohta väga põhjalikult, seega tundsin, et olen kindlates kätes ja saan ise ka aru, mida, miks, kuna, kellele. Põhjalik eeluuring lõi pildi palju selgemaks!

Mida kartsid kõige enam enne operatsiooni? Mida soovitaksid neile, kellel on sarnane hirm?

Ma kartsin, et operatsioon on valus ja taastumine pikk. Lõpuks kumbki nendest hirmudest ei osutunud tõeks, opp oli mõõdukalt ebamugav, aga mitte midagi sellist, mis jätaks trauma või oleks olnud hull piinlemine. Lihtsalt paar lühikest ebamugavat hetke ja juba oligi läbi. Lisaks rääkis dr Noor minuga terve operatsiooni vältel, mis järgmisena tuleb ja mis tunne see võib olla, seega ma ei kogenud nö teadmatust või segadust opi ajal. Taastumine oli samuti mõõdukalt ebamugav ainult mõned tunnid, millest ka mingi osa magasin, seega kogu "ebamugav" osa läkski nii kiiresti mööda. Täna enam ei mäletagi! Seega enda kogemuste põhjal võin öelda, et hirmud olid oluliselt hullemad kui kogemus ise ja ma ei kahetse, et ära tegin!

Mis emotsioon valdas sind pärast operatsiooni, kui nägemine oli taastunud ja nägid ümbritsevat maailma prillideta? Kas juhtus miskit põnevat või ootamatut?

Mul ei olnud suurt emotsionaalset reaktsiooni, kui esimest korda silmad avades teravalt nägin. Ma arvan seetõttu, et ma ju TEAN mis tunne on näha teravalt: olen ju läätsedega seda kogenud. Küll aga kogesin kergendust, et nüüd on jälle üks elukvaliteeti tõstev samm tehtud ja ei pea enam prillide või läätsede peale mõtlema. Seega see tunne oli rohkem kergendunud väljaohe! Hiljem olen ka avastanud, et see rõõmu ja kergenduse tunne tuleb uuesti ja uuesti siis, kui harjumusest hakkan uksest välja minnes prille otsima ja siis tuleb meelde: ah, neid ju polegi vaja! Niiet seda rõõmutunnet olen saanud väikeste ampsudena kogeda mitu korda pärast operatsiooni!

Mis on olnud kõige suurem muutus sinu elus tänu operatsioonile?

Kergenduse ja rõõmutunne, kui saan kontserdile minna ja näen teravalt lavale ilma prillideta! Või kui lähen trenni ja näen treenerit teravalt, enne oppi ma prillidega trennis ei käinud, sest need ei püsinud mul peas. Ja tegelt see, et saab meikida nii, et näen teravalt, on ka jube mõnus! Väga palju kergendust on toonud see operatsioon - teinud elu lihtsamaks.

Mida soovitaksid neile, kes mõtlevad operatsiooni tegemisele?

Iga tervisega seotud otsus on väga individuaalne ja vajab läbimõtlemist, uurimist ja kaalutlemist - seega kindlasti soovitan põhjalikult uurida, küsida ja rääkida arstidega enne otsuste tegemist, aga kui on ikkagi otsusele tuldud, et tahan teha - siis minu kogemus on väga positiivne ja kerge! Ei kahetse hetkegi, et operatsiooni tegin ja et tegin seda just Silmalaseris, kus olen tundnud terve protsessi vältel ennast toetatuna ja informeerituna. :)