Kuidas on silmahaigused kujundanud kuulsate maalikunstnike loominguid?
Läbi ajaloo on silmahaigused jätnud oma jälje mõnede maailma kuulsaimate kunstnike loomingusse. Silmahaigused, mis hägustasid, moonutasid või tuhmistasid nägemist, muutsid ka seda, kuidas kunstnikud tajusid valgust, värve ja vorme. Läbi aegade mõjutas see nende ainulaadset stiili.
Millised silmahaigused on mõjutanud suurte kunstnike loomingut — ja kuidas loovus suudab õitseda ka siis, kui nägemine hakkab hääbuma?
Claude Monet, Jaapani sild, 1920–1922
Katarakt e. hallkae - Claude Monet (1840-1926), Prantsuse Impressionist
Aja jooksul üha hägustuv nägemine mõjutas tema värvi- ja detailitaju. Hilisemates töödes muutusid toonid punakaspruuniks ja sogaseks siniseks, kadusid detailid. Kuulsaimad näited sellest perioodist on Vesirooside sari ja Jaapani sild. Pärast silmaoperatsiooni taastus Monet’ nägemine osaliselt ja värvitaju muutus taas kirkamaks.
Astigmatism (refraktsiooniviga, mitte haigus) - Amedeo Modigliani (1885-1920), Itaalia kunstnik ja sculptor
Modiglianil ei olnud küll ametlikult diagnoositud silmahaigust, kuid arvatakse, et tema stiili iseloomustavad elegantsed, vertikaalselt piklikud ja kerge nurga all olevad figuurid võisid olla põhjustatud astigmatismist. Selle mõju on näha näiteks teoses Jeanne Hébuterne in a Yellow Sweater.
Juveniilne maakula degeneratsioon, Edgar Degas (1834-1917) - Prantsuse impressionist
Arvatakse, et Degas põdes pärilikku kollatähni kärbumist, mis kahjustas tema tsentraalset nägemist mõlemas silmas. Selle tagajärjel muutusid tema maalid udusemaks ja vähem detailseks, nõrgenes ka kontrasti- ja värvitaju. Hiljem keskendus ta rohkem skulptuuridele ning jäi lõpuks ühest silmast pimedaks.
Georgia O’Keeffe, Ilma pealkirjata (Abstraktsioon: roosa kaar ja ringid), 1970. aastad
Seniilne maakula degeneratsioon (AMD) - Georgia Totto O'Keeffe (1887-1986), Ameerika modernist
Seitsmekümnendates eluaastates tekkis O'Keeffel vanusega seotud kollatähni kärbumine, mis kahjustas võrkkesta kõige täpsemini nägevamat osa. Haigus röövis aeglaselt võime näha peeneid detaile ja eristada värve selgelt, jättes alles vaid osa perifeersest nägemisest. Mõnda aega kasutas ta assistenti, kes aitas teda värvide segamisel ja kompositsiooni loomisel. Hiljem, enne skulptuuride juurde pöördumist, maalis O’Keeffe seda, mida mäletas – mitte seda, mida nägi.
Klaaskeha hõljumid - Edvard Munch (1863-1944), Norra expressionist
67-aastaselt tekkis Munchil paremini nägeva silma klaaskehas verevalum, mille tagajärjel nägi ta silme ees hõljuvaid varje ja täppe. Need nn hõljumid leidsid koha ka tema maalidel.
Diabeetiline retinopaatia - Paul Cézanne (1839-1906), Prantsuse post-impressionist
Cézanne’i diabeet põhjustas võrkkesta kahjustusi, mille tõttu langes nägemisteravus ja tekkis värvipimedus eriti sinise ja rohelise tooni suhtes. Tema hilisemad tööd muutusid seetõttu abstraktsemaks ja värvide poolest tagasihoidlikumaks.
Pisarakoti põletik (Dacryocystitis) - Camille Pissarro (1830-1903), Prantsuse impressionalist
Pissarro kannatas kroonilise pisarakoti põletiku all, mille tõttu ei saanud ta maalida välistingimustes. Ta oli sunnitud töötama siseruumides, vaadates välja aknast ning kohandades oma maalimisviisi vastavalt uutele oludele.
Vogt-Koyanagi-Harada sündroom - Francisco Goya (1746-1828), Prantsuse romantist
47-aastaselt haigestus Goya tõenäoliselt Vogt–Koyanagi–Harada sündroomi või uveomeningoentsefaliiti, mis mõjutas tema nägemist, kuulmist ja tasakaalu. Tema varasemad heatujulised ja värvilised maalid asendusid kurbade, melanhoolsete ja õudust tekitavate stseenidega.